Probleem
Suhtluses on nii, et rääkija peaks probleemi korral rääkima enda tunnetest. Mis teha aga siis, kui ta valib rääkimise sellest mida teine partner oleks pidanud teisiti tegema, annab partnerile hinnanguid, õpetab. Sisuliselt kasutab suhtetõkkeid. Võib öelda ka, et kasutab vägivaldset suhtlusstiili. Selge see, et rääkija peaks omale selgeks tegema mida tähendab tegelikult vägivallatu suhtlemine, aga kui ta ei ole piisavalt teadlik või on lihtsalt veendunud, et teab mis on vägivallatu suhtlemine ja on kindel, et ta räägib ainult enda tunnetest, siis mis võimalused onkuulajal suhtlust viisakamaks kujundada? Kahtlemata on paarisuhtes kuulajal kohustus midagi ette võtta mitte ainult enda tervise, vaid ka rääkija kasvamise aitamise pärast. Leidsin mõned variandid.
Lahendused
- Anda rääkijale märku kohe kui märgatakse suhtetõkkeid? Ilmselt pole väga reaalne, sest info töötlus võtab aega ja siis ei jää kuulamiseks enam aega. Ka see on ju rääkija suhtes teatud mõttes vägivald kui teda katkestatakse ja ei lasta rääkida. Ma kahtlen, kas vägivalda on mõistlik vägivallaga lahendada. Pigem tekitab selline vastus mõlemapoolset ebamugavust ja pigem viib tüli poole.
- Kuulata partner ära ja analüüs teha hiljem? Ei ole ka hea, sest kui vestlus ei ole salvestatud, siis meile jääb meelde ainult see, mida tahtsime öelda (rääkijal) ja mida tegelikult kuulsime (kuulajal). Mitte see, mis päriselt kõlas.
See toimiks vast ainult siis, kui vestlus salvestada (mõlema poole kokkuleppel). Samas vestluse salvestamine piirab vabaduse tunnet ja rääkimine on raskendatud. Tekib ülekuulamise tunne. - Teha juba varem eelnevate vestluste kohta märkmeid (või alustada nüüd) ja analüüsida ning, koostada varasemate suhtluste alusel piirid, ning neid piire ja tagajärgi tutvustada enne vestluse alustamist. Kui piire ikkagi rikutakse, siis rakendada tagajärjed. Rääkijale ka kindlasti vägivaldne, aga kui piirid on eelnevalt tutvustatud, siis vast veidi leebem. Lisaks jääb probleem rääkija ja kuulaja mälu osas. Kuigi ilmselt piiride kehtestamisel on oluline see, mida piiride kehtestaja kuulis, mitte see, mida rääkija arvas, et ütles, ning seega pole rääkija mälu enam nii oluline.
See variant on ilmselt tõhusaim kui vestlused kisuvad tüliks kasvama. See on küll karm, kuid ei nõua rääkijapoolset teadlikkust ja seetõttu sobib rääkijatele, kes ise ei ole huvitatud enda kõneviisi parandamisest. - Tõlkida koheselt rääkija sõnumid ümber mina sõnumiteks ja peegeldada. Näiteks:
Rääkija: Sa oled laisk ja mina pean üksi rabama
Kuulaja: Ma kuulen, et sa tunned ennast väsinult suure tööde koorma all ja sa soovid, et ma sind aitaksin. Kas ma sain õigesti aru?
Siin on suur oht vestluse eskaleerumiseks kui rääkija on ärritunud. Kui aga rääkija suudab peegeldusi vastu võtta, siis võiks vast see parim variant olla. - Ilma piiride selgitamiseta panna piirid: Ma mõistan, et see teema on sulle oluline, aga ma hetkel ei suuda kaasa mõelda. Räägime sellest poole tunni pärast. Lähen liigutan ennast, et oleksin valmis sind paremini kuulama.
- Juhtida rääkija tähelepanu küsimustega: Kas sa praegult räägid oma tunnetest, või sellest, mida sa arvad, et ma teisiti peaksin tegema?
Seda on kerge süüdistusena võtta ja pingelises olukorras ei sobi. Nõuab üsna teadlikku rääkijat.
Mis variante Sinul pähe tuleb? Mis võiks olla parim?